Paavo Tynell – mees, kes valgustas Soomet
Paavo (Paavali Viljo) Tynell (1890–1973) oli pärit vanast klaasipuhujate perekonnast. Ta oli plekksepp, käsitööline, osav sepp. Tynell soovis aga rohkem õppida ja õppida ning sattus Ylemäppä Taideteollisuuskoulus metallikunsti lisatudengiks. 1916. aasta esimese aastakursuse keskel teatas direktor, et 26-aastasest Tynellist peab saama metallitöö õpetaja.
Paavo Tynellist sai üks olulisemaid nimesid Soome valgusdisaini ajaloos. Ta kuulus disainerite pioneeripõlvkonda, kes erinevate stiilide ja tehniliste uuenduste ristlainel teenis noore rahva vajadusi nii lugematutes ühiskondlikes hoonetes kui ka eramajades. Näiteks 1930. aastatel oli avalike kohtade valgustuse tellimine Paavo Tynellilt ja tema Taito Oy-lt peaaegu enesestmõistetav. Tynelli olulisemad koostööpartnerid olid nt. Hotelli Vaakuna projekteerisid Alvar Aalto ja arhitekt Erkki Huttunen.
Tynell oli funktsionalist, kes rõhutas kõrgetasemelise disaini tähtsust. Kui 1939. aastal Soomes korternäitust korraldati, kirjutas Tynell näituse kataloogis: "Siiski tuleb meeles pidada, et valgus on peamine ja lampide ülesanne on ainult "pakkuda" valgust viisil, mis on võimalikult meeldiv ja otstarbekohane."
Vapi projekteerimisetapi (1940) ja valmimise (1952) vahel käis sõda. Tööjaotus arhitekt Huttuneni ja valgustusdisainer Tynelli vahel jäi aga selgeks. Huttunen disainis hotelli- ja restoranimööbli peensusteni "Elielsaari" traditsiooni järgides. Valgustuse osas andis ta Tynellile täieliku disainivabaduse. Kõik Vaakuna 1952. aastast pärit lambid valmistati Paavo Tynelli ettevõttes Taito Oy just valmiva hotelli tarbeks.
Ka praegu leiab Tynelli originaalvalgusteid Original Sokos Hotel Vaakunast. Esimesi kohtab juba sisseastumisel vastuvõtusaali seinal. Tulesid saab imetleda ka kümnenda korruse restorani fuajees ja Loiste restoranis. Original Sokos Hotel Vaakuna siiani kasutusel olevad lambid esindavad Tynelli 1940. aastate ornamentidele orienteeritud dekoratiivset joont. Pärast funktsionalistide kätt olid vargsi ilmuma hakanud romantilisemad loodusmotiivid ja dekoratiivsed, naiselikud jooned. Paljud kaasaegsed oletasid, et see oli osaliselt 1947. aastal Helena Tynelliga (neiuna Turpeinen) sõlmitud abielu tulemus. Kui Paavo Tynell hakkas messingist lambivarjudesse põimima tillukesi auke ja pitsitaolisi augumustreid, nimetas Alvar Aalto lampe vanaema pitspüksteks. Nimi on säilinud.
Messing oli Paavo Tynelli jaoks looduslik materjal. See oli osaliselt sõja- ja näljaaegade tagajärg; tuli lahendada kodumaiste materjalidega ning messing saadi Outokumpust. Tynelli messingiajastu oli pikk, kestis isegi aastani 1958. Messingi kasutamist on näha ka Vaakuna lampides. Tynelli messingist lambid saavutasid edu nii Soomes kui Ameerikas. Disaineri karjäär kulmineerus USA-s, kus teda esitleti sageli kui meest, kes Soomet valgustas.
Paavo Tynelli loomingust on säilinud päris palju. Säilimist ja õnnelikku päästmist võis mõjutada lampide originaalsus ja vastupidavus. Küll aga mõjutavad teadlaste tööd interjööride renoveerimine ja lõhkumine ning Tynelli tööde kohta eriti eramajades pole täpset infot.
Paavo Tynell kasutas aastate jooksul peensepa kutsenimetust. Teda naljatati vahel, et ei saa olla sepp, kui sa ei oska hobuserauda teha. "Ei, aga ma võin teha auto poritiiba," vastas Tynell.