Ajalugu, esimesed meenutused juba 1961. aastast...
Kotkas avati 05.10.1961 uus ja kaasaegne hotell ja restoran Seurahuone. Sadama lähistel asunud vana Seurahuone hävines täielikult Jätkusõja pommitamiste käigus. Vastvalminud Säästötalo keskuses oli Seurahuone kasutada hotelli vastuvõtt esimesel korrusel, restoran seitsmendal korrusel ja „pooleteise korruse" jagu numbritubasid, milles „kõigis oli televiisori ühendamise võimalus". Hoone projekteerisid mainekad arhitektid Kaija ja Heikki Siren.
Keskuskatu tänava poole jääv aknaalune laud seitsmendal korrusel asuvas Seurahuone restoranis oli „vana restorani" staatuse sümbol. „Kõige glamuursem söögi- ja tantsukoht" on ka meeles kui Katariina saal, restoran Rosa, õhturestoran Seurahuone ja Kameli-disco.
„Seisime Seurahuone järjekorras ja külmetasime. Kõht oli tühi ja kuna Talvitie burgeriputka oli lähemal kui Seurahuone biifsteek, läks üks ja tõi sealt meile kõigile vorsti- ja kartuliprae. Kui me lõpuks ukseni jõudsime, ütlesime uksehoidjale, et soovime sööma tulla. Sinep ja ketšup on teil juba omast käest võtta, kommenteeris uksehoidja, ja andis poistele korralikud lipsud."
Korka kesklinnas asuva hotelli pulss lööb linna majanduselu ja muutuva restoranikultuuriga ühte rütmi. Esimene kümnendik oli valgete laudlinade ajastu. Hotelli direktor Ruth Karas oli 1960.–1970. aastatel Kotka restoranimaailma grand lady. Kõik kutsusid teda nimega Proua Karas. Ka need, kellega ta sina peal oli.
„Enne tšekke ja pangakaarte oli tavapärane, et klientide söök ja jook pandi „arvele", mis tähendas seda, et hotelli jooksupoisid läksid järgmisel päeval kliendi juurde „arvet" sisse nõudma. Alkoholiseaduse järgi oli kange alkoholi müük järelmaksuga keelatud, mistõttu „arvetega" ei viivitatud.
Seadus reguleeris ka naiste ja meeste riietumisstiili. Härrad kandsid tumedat ülikonda ja lipsu, kombineeritud variandid kõne alla ei tulnud. Prouad ja preilid ei tohtinud kanda mitte mingil juhul pükskostüümi. Üksik naisterahvas tohtis käia üksi „kabineti poolel lõunasöögil", kuid õhtul pidi olema ta koos meessoost saatjaga.
„Keegi ei imestanud, kui pensionil olev ettekandja sai vihaseks, et ta ei pääsenud oma Maudist ostetud uute pikkade pükstega uude Seurahuonesse sisse. Nimelt oli ta sõja ajal vanas Seurahuones töötanud - oma sportlasest venna dressides".
1980ndatel saabus Seurahuonesse uus aparaat, mis võimaldas võtta dokumente elektrooniliselt
vastu kasvõi maailma teisest otsast. Müügisekretär ootas ja ootas, millal see juhtub. Kui masin tööle läks, kummardus ta selle kohale ja ütles: „Kotka Seurahuone faksiaparaat, tere päevast!"
Hotelli ja restorani põhiülesandeks on teenindada oma kliente nii püha- kui argipäeval. Töötaja jaoks võib olla ka argipäev täis ootamatusi. Kord, kui üritusele ei saabunud ühtegi osalejat, veetis korraldaja oma järgmised kaks tundi personalile ettekannet tehes.
„Alati, kui saabus mõni välismaalasest klient, kutsuti kohale mõni suurepärane toateenindaja, ja seda sõltumata sellest, mis keelt ta rääkis. „Toateenindajate tõlk" sai alati hakkama ja asjad räägitud, oli ta siis pärit näiteks Savost, rääkides ainult soome ja savo keelt."
„Hämeenlinna vanglast põgenes kolm vangi. Vangid tulid Kotkasse ja Seurahuonesse, ilmselt olid nad kuulnud „et Kotkasse tasub tulla, korralikke kundesid seal juba ära ei aeta".
Mehed olid tagaotsitavad ja terava silmaga administraator tundis nad ära ja helistas politseisse. Põgenikud olid jõudnud tellida oma tubadesse juba jooke, tõenäoliselt ka sööke.
Kõigepealt läks tuppa toateenindaja ja seejärel politsei. Kahte ettekandjat huvitas väga, kuidas politsei ärakaranud vange arreteerib. Nad läksid olukorda uurima, veinide jahutamiseks mõeldud jahutusnõud peas. Mis siis, kui arreteerimine lõpeb tulistamisega, mõtlesid korralikult varustatud julged naised. Aga kui teised kliendid oleks kõndivaid jahutusnõusid näinud, mida nemad oleks mõelnud?"
„President Mauno Koivisto ja proua Tellervo Koivisto ööbisid Seurahuones 1986. aastal. Hommikusöögiks soovisid kõrged külalised putru, kohvi ja Viini saiakesi. Tööl olnud külmade suupistete valmistaja ei julgenud putru maitsestada - äkki saab liiga soolane. See tähtis ülesanne jäeti restorani perenaisele."
„Köök on restorani süda. Aeg-ajalt juhtub ka seal põnevaid asju. Kuni 1980ndateni oli menüüde valik väga lai. Klient võis tellida oma soovi järgi midagi „menüüst välja jäävat" ja tema soov täideti. Ühe püsikliendi taldrikul pidid olema käsitsiriivitud aedviljad, päevalilleõli ja Herbamare sool. Üks teine klient armastas väga riisitummi, musta leiba ja pakse singiviile. Nii mõnegi püsikliendi öisteks lemmikuteks olid grillitud lõhetükid ja traditsiooniline Marskin Vorschmack. Klient on soovinud isegi viskit piimaga. Või heeringa kõrvale noaotsatäit suhkruga vahukoort."
Seurahuone restoranides on esinenud alati popartistid, loomulikult ka Kotka oma poiss Juha Watt Vainio. Ükskord tuli Juha hilisõhtul oma toast vastuvõttu. Ta küsis kirjutusmasinat ja paberit. Võimalik, et nii mõnigi Vainio surematutest lauludest on valminud Kotka Seurahuone numbritoas.
Täna moodustab Kotkas asuv Sokos Hotel Seurahuone oma 164 numbritoa ja kolme restoraniga ühtse terviku. Ühe katuse all asub rohkelt võimalusi äripuhkuse ja vaba aja veetmiseks: toit, jook, meelelahutus, tippartistid, konverentsid, saunaosakond jm. Hotell pakub ka laias valikus vaba aja pakette maakonna tähtsaimate turismiobjektide külastamiseks.